Meil puudub pädevus kirjutada teaduslikku ülevaadet kiriku ajaloost, seepärast loodame internetis leiduvatele allikatele, millest huvitatule ajalugu kübehaaval välja koorub.

Alljärgnevad fragmendid ajaloosündmustest iseloomustavad natukene neid kibedaid inimsuhteid, mida kirik on pidanud nägema. Loodetavasti oleme nendest õppust võtnud ja edaspidi läheb meil paremini.
Otsingud märksõnale “Pöide Maarja Kirik” annab tuhandeid tulemusi.
Esitame siinkohal viited kolmele.
Muinsuskaitseamet, Wikipedia ja Wikiwand

Kirikut ehitasid inimesed ja mõned neist said tänutäheks kujutatud ka kiriku seinal. Need raidkujud on esimesed teadaolevad, mis kujutavad saarlasi. Ilmselt keegi selle rahva tähtsatest. Viimane sõda muutis nendegi nägu. Ülaltoodud viide Histrodamuse kodulehele annab aimu, missugused nad välja nägid.

Pöide kiriku torn oli nii kõrge, et oli näha ka Virtsus. 6. augustil 1940 lõi välk torni ja see põles maha ning tegi palju kahju ka katusele.
Pealtnägija Albert Aava sõnul tõusnud peale välgutabamust tornikiivrist peenikese rahulik suitsusammas, mis veerand tunni pärast lahtiseks leegiks lahvatanud. Õigupoolest hakkas sellest ajast kirikul kõik halvasti minema. Paljud teavad, et juhtumisi oli see päev, mil Eesti NSV astus NL rahvaste vennalikku perre seltsimees Stalini juhtimise alla. Kiriku pilt on laenatud endise Pöide valla kodulehelt.

Lühike ülevaade kirikust:
https://www.youtube.com/watch?v=RYrMCaiG62A&t=8s
Kiriku põhjaküljel on jäljed ordulossist, mille saarlased 1343. aastal Jüriöö ülestõusu käigus maha lammutasid. Pöide ordulinnuse ja algkiriku 1891. aastal publitseeritud põhiplaani autoriks on Jean Baptiste Holzmayer.

“Liivimaa noorema riimkroonika” kohaselt piirasid saarlased Pöide linnust kaheksa päeva, sest nad teadsid hästi, et linnuses olijatele kusagilt abiväge tulla ei saanud. Pöide foogt Arnold mõistis, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning alistus, sest ülestõusnud lubanud neil lossist vabalt lahkuda. Ometi ei pidanud ülestõusnud sõna ning lõid maha kõik linnusest välja tulnud ordurüütlid ja teised sinna pakku läinud sakslased. Rahvasuu räägib, et saarlaste juhid öelnud, et mõõga läbi ei pea keegi enam surema. Selles mõttes peetud sõna ja sakslased tapetud kividega.